Nonii! Postituse vahed lähevad aina suuremaks. Asi selles, et ega ei ole midagi väga põnevat teile kirjutada ka. Ning nüüd otsustas internet üldse meie kodust lahkuda, seega ma pean enda väga tähtsad facebooki ja meili tiirud kusagil kohvikus tegema. Hea uudis on see, et tuul puhub nii, kuidas jaksab. Mis tähendab seda, et me Dianaga ikka harjutame ja harjutame ja harjutame. Minul küll ilma edusammudeta, aga siiski harjutan, harjutan, harjutan edasi:) Rahvast hakkab ka mere peale iga päevaga rohkem tulema, mis näitab, et surfi hooaeg on täiega alanud! Mere peal on vahva see, et kohalikud elavad meie õppimisele nii kaasa. Tulevad ütlevad paar julgustavat sõna ning karjuvad niisama "Tere, tere" ja "Kuidas läheb?". Üldse kohalikud jätavad väga kiiresti meelde eesti keelsed sõnad ja laused, mida me neile õpetame. Ühe korra jõuame mainida midagi ja juba järgmine päev kordavad neid sõnu. Hämmastav! Kusjuures, ühel õhtul istusime ühes baaris ja siis äkki kuuleme, et keegi laulab eesti keeles. Vaatasime lava poole ning meie imestuseks laulis seal kohalik tüüp ja eesti keeles! Ta sai õhtu kõige kõvema aplausi!
Ja uus kodu on super mõnus, oleme väga rahul sellega. Koos koduga saime kaasa ka kassi, kelle eest nüüd hoolitseme. Muidu on kõik vahva ja tore. Loodan, et teil ka Eestis!
Päikest, tuult, tervisi! :)

Detsember ilma lumeta

Holabola, makarona! Pole ammu kirjutanud, aga see eest on mul hea vabandus. Nii kui Diana terveks sai, otsustasin ma pisikud üles korjata ja ise haigeks jääda, midagi hullu ei ole, aga kehv enesetunne on ikkagi. See selleks. Mis me vahepeal teinud oleme. Eelmine nädal millalgil otsustasime Dianaga natukene saart avastama minna. Algust tegime selleks Mt. Luha vaateplatvormil, kust avanes imeline vaade saarele. Näha oli nii White Beachi kui ka Bolabogi rand, lisaks nägime veel ära ka, kus asuvad golfiväljakud, uhkemad hotellid ja privaatsemad rannad. Lisaks turiste meelitavale vaatele, oli seal ka väike mini-zoo, kus nägime nii madusid kui ka armsaid pärdikuid, kellest me miljon pilti tegime (pildid ilmuvad lähiajal).
Surfamise koha pealt nii palju, et lõpuks on tuul tulnud ja puhub nii mis kole! Oleme Dianaga vees ka natukene käinud. Ühel korral anti mulle liiga väike lohe, millega ei olnud mul vees midagi teha ja eile tahtsin ma surfamise koha pealt juba alla anda. No ei tule välja see surfamine, õnneks on mul Diana kõrval, kes ergutab ja turgutab mind. Ja ärge muretsege, ma saan surfamise siin saarel selgeks. Nii palju tahtejõudu mul ikka on. Diana ise aga oli tark tütarlaps ja ronis põhimõtteliselt tormiga merele ja siis me seal kahekesti tatsasime vees, mina sikutasin teda merele ja tema sõitis jälle maa poole, siis sikutasin ta uuesti merele ja tema liugles mööda vett jälle maa poole. See vaatepilt võis päris naljakas olla!
Naljakas on mõelda, et meil on täna 1. detsember, aga lund ei ole. Väljas vaatab otsa terav päike ja mahe tuul ning jõulu meeleolu ei paista kusagil olevat. Kui väljaarvata poodides olevad jõulukaunistused, mis olid siin juba algusest peale olemas. Aga piparkooke tahaks küll! 1. advendi puhul otsustasid päkapikud, et Diana on piisavalt tubli laps olnud ja tõid talle plätu sisse kommi. Haha, plätu sisse, mitte SUSSI sisse. Diana oli meeldivalt üllatunud ja ei saanud hommikul tükk aega aru, miks ma muhelen, aga kui ta plätut nägi, siis hakkas ka tema naerma!
Aaa ja uudiseid on ka! Homme kolime 2ks nädalaks uude kohta. Meil saab siin üürileping läbi ja siis 2 eestlast, kes elavad kohe surfirannas, lähevad 2 nädalaks trippima ja me üürime neilt nende kodu niikaua. Mis tähendab seda, et natukene enne jõule peame me endale uut kodu otsima hakkama. Lucky us, see pidi jõulude ajal väga raske olema!
Aga ega rohkem mul ei olegi midagi kirjutada, uus postitus juba siis, kui midagi põnevat juhtunud on! Olge tublid ja ärge ära külmuge!
Ahjaa ja täna mõtlesime, et proovime mango floati teha! Njammmi!

Sünnipäeva laps, võta veel üks naps!

Üleeile sai Anete 20 aastaseks, jah minu suur juubel! Piinlikusega pean ütlema, et mul ei ole enda kaameras mitte ühtegi pilti, aga see eest tegid teised paar pilti ja loota ju võib, et ma need kunagi ka enda valdusesse saan! :) Aga nüüd annan ma teile lühikese ülevaate enda eilsest päevast. Hommik algas sellega, et kui mul enne kella seitset uni ära läks ja toas ringi tatsusin, vaatas Diana mind nii kurjalt, et ma läksin kiiresti magama tagasi. Järgmine äratus oli juba laulu saatel ja see oli nii armas, tõsiselt! Diana, Catlin ja Siim tulid natukene peale 8t koogi ja lilledega (ehk väääga paljude chupachupsidega, mis enamuses juba otsas on) ning laulsid mulle sünnipäevalaulu, oeh see oli nii vahva! Koogi pean ka eraldi välja tooma, sest see oli nii hea. Nimeks on sellel Mango Float ja pigem sarnaneb magustoit jäätisega kui koogiga, aga super hea on ta ikkagi. Kuuldavasti ei ole seda väga raske teha ka, selleks on vaja mangosid, kodenspiima, küpsiseid ja tavalist koort. Koore ja kodenspiima ajad vahule, siis võtad kõrge äärega vormi, paned sinna küpsised, koore-kodenspiima kreemi, mangod peale ja kordad kõike niikaua kuni asjad otsa saavad. Lõpuks paned magustoidu ööks sügavkülma ja valmis ta ongi! Ma ise pole seda teinud, aga kunagi kindlasti proovin selle ära, sest see on lihtsalt nii maitsev! Tulemus peaks olema midagi taolist:

Kui kook oli söödud, tiksusime niisama, käisime rannast läbi ja seejärel tulime Dianaga tagasi korterisse. Plaan oli teha täna nn "spa päev", et läheme naudime rannas massaaži ning seejärel laseme enda varbad ja näpud korda teha. Maniküüri ja pediküüri jõudsime, aga kui massaži aeg tuli, ei leidnud me ühtegi endale sobivat kohta, kus keegi meid mudida oleks võinud, seega lükkasime massaaži edasi. Ja siinkohal kohe pean ära mainima, et minu maniküür ja pediküür läksid kokku maksma 75 krooni ja täiesti korralik töö on! Leia Eestis mõni selline koht, hehe!
Õhtuks leppisime mõndade teiste eestlastega kokku, et läheme Bulabogi rannal asuvasse Happy Home ning sööme seal mõnusalt kõhud täis ning tähistame minu sünnat/saadame Siimu Eestisse ja Madli kuuks ajaks Vietnami. Istusime seal niisama, kui äkki toodi mulle pannkook igasuguste lisadega (mis rohkem sarnanes ikka koogiga), mille peal oli 2 küünalt, mis moodustasid nr 69. Ma nüüd ei oskagi öelda, kas neil ei olnud nr 2 ja 0 või mõeldi lihtsalt, et 69 oleks humoorikam! Aga minule sobis juba see idee, et keegi viitsis mulle koogi tellida ja sinna peale ka küünlad sebida. Ning just sellised armsad üllatused teevadki sünnipäevast hea päeva!
Enamus eestlased olid unised ja seega edasi peole läksime ainult mina ja Madli. Kohaks valisime White Beachi asemel Jungle Bari, kus tänu sünnipäevale sai mekkida igasuguseid vahvaid kokteile. Minu lemmikuks oli (väljanägemise tõttu) kokteil nimega Flaming Tower. Proovin seleteda, milline see välja nägi. Võtad Martini klaasi ja teed sinna sisse sambucaga magusa joogi (ei tea, mis kokteili päris nimi võiks olla), klaasi peale paned ristipidi lusika, et selle peale asetada 2 täiesti tavalist ümmargust pikka klaasi. Ning nende klaaside peale asutad shoti (sama jook, mis Martini klaasiski). Seejärel valad selle nn toweri alkoholiga üle ja paned põlema. Alkohol tuleb kõrrega leekide vahelt ära juua. Madli tegi sellest isegi video, kuidas ma seda joon, aga need pildid ja videod saan kunagi hiljem. Kellel kujutlusvõime puudub, siis kogu kokteil nägi välja selline, ainult, et keskel olid teistsugused klaasid:

 

Koju laekusin hilja öösel või vara hommikul (kelle jaoks öö, kelle jaoks hommik) ja sellega minu selle aastane sünnipäev lõppeski. Suur aitäh kõigile asjaosalistele, kes vähemalgi määral minu sünnipäevaga seotud olid ja muidugi suursuur aitäh teile mu kallid, kes mind ka siin olles meeles pidasid sel päeval! 

Teie Anete:)

Tuul, tuul, tuul!

Tuul hakkab jälle kaduma! Eile veel oli, aga kuna ma pean nüüd üksinda vette minema, ilma instruktorita, siis eile ei julgenud ma veel harjutama minna ning tänaseks on vajaminev tuul kadunud! Oooh well, mis seal ikka! Mis on siis tänase päeva plaan? Hmm, eks me näe, mis tänane päev toob!
Nii ja mis meil siin vahepeal siis toimunud on? Meie Dianaga õpime ikka surfama ja ootame nüüd õiget tuult. Üks naljakas asi ka, mis Dianaga ühel ilusal tuulisel päeva juhtus. Nimelt arvas tüdruk, et on hea idee minna ainult bikiinidega surfama, kellele ikka neid pükse jalga vaja on! Aga välja tuli see, et nii kui lohe Dianat veest välja vedama hakkas, tulid ka püksid jalast. Nalja kui palju, aga kahjuks või õnneks ei näinud keegi seda, seega pole hullu!
Eile käisime Jungle Baris, mis asub peatänavalt oioi kui kaugel! Koht oli äge ja mulle väga meeldis see. Selline pilla-palla bambusest kokku klopsitud koht kohe mere ääres, et ikka tuul läbi käiks. Baariletil oli neoonvärvides joonistused ja kaunistuseks rippusid igasugused maskid ning kookospähklid, mis veel omakorda olid ära värvitud. Muusika oli vali ning täpselt ühele Jungle Barile omane ja et kohta veel erilisemaks teha tiksusid baariletil kuked, kanad ja pardid. Eestis sa midagi sellist küll ei näe! Terve baar oli eestlasi täis, sest tegelikult saatsime eile ühe eestlase tagasi kodumaale ning kui aus olla, siis on päris kurb, et ta ära läks. Me olime kõik nii harjunud, et ta siin kogu aeg on. Ja nüüd kohe varsti läheb veel hunnik eestlasi ära, aga samas neid tuleb kohe siia asemele ka!
Täna hommikul kui ma üles ärkasin oli meil uus pereliige. Nimelt läks Diana hommikul poodi ja tuli tagasi niru kassipojaga, kes oli mudalombis karjunud. Nüüd tupsu magab siin nagu väike beebi ja me ei teagi, mis me temaga teeme. Loodetavasti saame me ta siia jätta, kus me elame, aga kes teab.
Natukene õudusjutte ka blogi lõpetama. Boracay on armas ja rahulik saareke, kus pealtnäha kuritegevus puudub, aga ka siin on igasuguseid õuduseid juhtunud. Näiteks on siin maja, mida meie nüüd kutsume Murder House´ks, miks te küsite? Sest seal tapeti umbes 6 aastat tagasi 5 inimest ära, keegi ei tea, miks või kes, aga laibad leiti alle mõned päevad hiljem. 4 ärimeest pluss maja teenija ja nende koer, kõik ühtemoodi, nuga kõrile ja oligi kõik. See maja kuulus ühele rikkale saksa mehele ja eks seal mingi sahkermahker oli mängus, miks selline asi juhtus. Kes ei usu, siis googeldage ja te leiate artikli selle maja kohta! Nii, siis ühel eesti tüdrukul varastati rahakott ära, kõndis pimedal tänaval ja 2 lühikest suusamaskides meest lükkasid ta vastu seina ja rahakott oligi läinud. Nüüd me väldime pimedaid tänavaid nii kuidas saame ja käime ainult kambakesti koos, sest ega tricycle (ehk tuk-tuki) juhte ei saa ka usaldada! Kuulsime jutte, et keegi turist oli üksinda tricycle tellinud ning sellega hotelli tahtnud sõita, kui äkki juht ta kusagile pimedale tänavale tiris ja kõik ära varastas, kaasa arvatud ka passi! Seega ei ole ka see armas paradiisisaar nii ohutu, aga eks peab ise kogu aeg valvel olema, et meiega midagi sellist ei juhtuks!
Teie aga nautige miinuskraade Eesti!
:)

Uus päev

Hei!
Pole ammu uut postitust teinud, sest esiteks meil on internet ainult siis, kui ta ise seda tahab ja teiseks pole ma viitsimist või aega leidnud! Eks ma nüüd siis viin teid kurssi, mis me vahepeal teinud oleme. Peale magamise ja rannas peesitamise oleme isegi aega leidnud ka teiste tegevuste jaoks. Näiteks käisime me purjekaga sellises kohas nagu Ariel´s Point, kust me saime siis kalju pealt vette hüpata. Kõige kõrgem hüppepunkt olevat 14-15 meetrit ja madal kusagil 5-6 m. Endagi imestuseks julgesin ma ainult kõige madalamast hüpata ja seda ka ainult ühe korra. Kunagi käisin Vanamõisa järve ääres hüppamas ja seal ei olnud mingit probleemi 11 m kõrguselt alla hüpata, ei saagi aru, mis värk oli. Aga purjetamine ise oli vahva ja päris mõnusa jume saime ka peale. Nimelt kui me sinna sõitsime ei olnud tuult ja meie vaesed filipiinod paadis pidid terve tee sinna sõudma, aega võttis see umbes 3h ning kui aus olla, siis lõpuks viskas ikka kopa ette! Aga õnneks tagasisõit läks kiiremini ja jube mõnus oli seal mööda merd seilata! Mõned pildid siis merelt ja kohast, kus me hüppasime.

Ühel õhtul läksime sööma ja sama söögikoha baaris istusime ka hiljem maha. Mõne aja pärast tuli välja, et baarmenil on sünnipäev ning kuna ta pidi üksinda baaris töötama, siis otsustasime, et lähem aitame teda natukene. Rääkisime tema ülemusega, et kas me ikka võime tema baaris töötada ja ajasime, et me oleme baaris varem töötanud ja teama kõike väga hästi. Õnneks telliti meilt põhiliselt ainult rummi ja õlu, mida ei ole raske teha. Kuigi enda elu esimese cosmopolitani valmistasin ka ühele kliendile. Baarmen ise sai natukene puhata ja meil oli lõbu laialt, fun! Ja kusjuures kliendid ei nurisenudki meie kokside üle!
Seal baaris sain enda esimese baarmeni kogemuse:

Tänasel päev tuli tuul, lõpuks ometi! Laenutasin siis lohe ja instruktor hakkas asju seletama, noo ja mitte miskit ei tulnud alguses välja. Ma olin peale suve ikka kõik teooria totaalselt ära unustanud ja vahepeal jõudsin juba mõelda, et äkki ma peaksin kogu kursuse uuesti läbima. Õnneks instruktor oli positiivsem ja käskis mul veestarti harjutama hakata ja esimest korda elus sain ka laua peal püsti. Oooo kui tore see oli, nüüd juba ootan homset päeva, et uuesti merele minna. Põhimõtteliselt peaksin ma koos instruktoriga asja natukene harjutama ja siis hakkaksin ise juba merel pusima, sest nagu öeldakse, harjutamine teeb meistriks! Ülejäänud päeva lebotasime ühes surfiklubis, kus Diana enda varustust hoiab ja kus on kõik inimesed niiiii chillid ja sõbralikud. Need samad kutid, kes seal surfiklubis hängivad, näitasid meile ühe väga huvitava toidu söömist. Nimelt on see pardimuna, aga mitte tavaline keedumuna, vaid seal sees on juba väike pardipoeg kuju võtmas. See nägi ikka tõsiselt rõve välja ja ma ei saa aru, kuidas mõni inimene seda üldse süüa suudab.
Selleks korraks olekski kõik, eks ma siis kirjutan mõni kord jälle ja blogi jäävad lõpetama pildid meie saarest :) Olge tublid!

                                       Mööda seda teed läheme White Beachi.

 

White Beach

 

Meie turg, vasakult saab kõige paremaid mangosid!

                                                              Tee White Beachini!
                                              

Nii, ma pole nüüd ammu kirjutanud ja mõned siin juba vingusid, et kuhu ma kadunud olen. Kuhu ma ikka kadunud olen, Boracay saarele, randa lebotama. Mis siis vahepeal juhtunud on, hmm. Mingi päev käisime me peol, täitsa vahva oli, eriti see, et kui tantsides liiga palav hakkas, siis sai kiirelt ennast merre jahutama minna. Tallinnas lähed selleks õue, kus ootavad sind miinus kraadid, hehe. Peale pidu lubasime endale piiiiikapika une ja magasime päeva maha, aga mis siis, nagunii tuult ei olnud sellel päeval. Ja nüüd olemegi rannas lebotanud ja niisama ringi tiksunud. Täna läheme turule salati materjali jahile, loodetavasti tuleme tagasi hea saagiga. Turuga tuli mulle meelde, et siin on nii head mangod, söö palju jaksad! Homsest pidi ka tuul tagasi tulema, seega loodame, et homme saame ka enda õpinguid alustada!
Kohalikud ise on siin väga viisakad ja sõbralikud, seega nendega probleeme tekkinud ei ole. Aga kui nende elust rääkida, siis neile meeldib ikka meeletult laulda. Igal pool on näha või siis vähemalt kuulda karaoke baare, lõõritavad siin iga nurga peal, mis ei ole väga ilus kõrvale! Kui karaoke hakkab lõppema, siis ärkavad kuked unest ja kukuvad kisama. Tegelikult kriiskavad nad suhteliselt 24/7, ma ei saagi aru, kus on siin loogika. Meil Eestis kuked ikka äratavad hommikul inimesi, aga siin nad kirevad nii, kuidas ise tahavad. Kohalikud peavad siin kukepoksi ja eks see olegi põhjus, miks siin kukkesid rohkem näeb kui kanu!
Muidu on siin elu ikka mõnus ja kindlasti ka soojem kui Eestis, seega päikest teile Eestisse!
:)

Ja ma üritan nende päevade jooksul teile ka mingeid pilte klõpsida!

Uus kodu!

Hei!
Täna kolisime enda esimesse korterisse, korter on mõnus. Kaks eraldi ruumi minule ja Dianale, mida ühendab köök-elutuba ja ilus, avar vannituba. Isegi wifi on olemas, see on siin minu üllatuseks üldse igalpool olemas. Paar pilti ka:

Täna me küll tahtsime surfama minna, aga mina jäin magama ja endalegi üllatuseks magasin õhtuni välja, ärkasin alles siis kui hämar juba oli. Ups. Aga pole hullu meil siin aega küll ja küll! Eile siis käisime Boracayd uudistamas, koht on ikka väga sümpaatne juba. Rannad on täpselt nii ilusad nagu postkaardi pealt. Kohalikud ise on sõbralikud ja vahvad ning ei ole liiga pealetükkivad. Tänava peal kõndides pakuvad sulle küll päikseprille, paadisõite ja muud sellist, aga jätavad su kohe rahule, kui sa neist välja ei tee või No, Thank you ütled. Keele poole pealt on neid, kes räägivad väga ladusalt ja head inglise keelt, aga on ka neid kes ei saa mõhkugi aru, nendega räägime siis kehakeele abil. Eile nägime ka esimesi eestlasi, keda on siin saarel ikka tõeliselt palju ja neid hakkab muudkui juurde tulema, sest siin hakkab nüüd talveperiood, millega kaasneb hea surfituul ja jahedam temperatuur, kuigi see jahe temperatuur on kusagil 26 kraadi ringis, mõnus! Õhtu poole istusime me natukene ka väljas teiste eestlastega ja kuulasime mõnusaid reggae rütme live esitluses ning kõrvale lürpisime 12-krooniseid rummikokteile, mis maitsesid ka väga hästi! Meile öeldi, et rummikoks on odavam kui õlu, väga imelik kui võrrelda seda nüüd Eestiga! Eluolu on siin muidu odav, karri-kana riisiga on siin näiteks 25 krooni. Toidu hindade kohapealt ei oska veel miskit rääkida, sest selles kliimas pole mu isu veel kohale jõudnud, aga küll mu õgimistuurid tagasi tulevad! Kuid piimatooted pidid siin kallimad olema, ei teagi kas eestlase jaoks kallis või kohaliku jaoks. Päike on siin tugev, eile kui me linna uudistasime sain ma endale ilusa joodikupäevituse, nüüd käin ringi maika selga päevitunud, ilus! Lebotasime eile ka mõne tunni rannas ja te ei kujuta ette ka, kui mõnus on siin ujuda, vesi on nii läbipaistev ja soe, kusjuures, see pole üldse nii soolane nagu ma arvasin.
Aga rohkem ei tulegi meelde miskit rääkida, olege ikka mõnusad ja vahvad Eestis!

Anete:)