Nonii! Postituse vahed lähevad aina suuremaks. Asi selles, et ega ei ole midagi väga põnevat teile kirjutada ka. Ning nüüd otsustas internet üldse meie kodust lahkuda, seega ma pean enda väga tähtsad facebooki ja meili tiirud kusagil kohvikus tegema. Hea uudis on see, et tuul puhub nii, kuidas jaksab. Mis tähendab seda, et me Dianaga ikka harjutame ja harjutame ja harjutame. Minul küll ilma edusammudeta, aga siiski harjutan, harjutan, harjutan edasi:) Rahvast hakkab ka mere peale iga päevaga rohkem tulema, mis näitab, et surfi hooaeg on täiega alanud! Mere peal on vahva see, et kohalikud elavad meie õppimisele nii kaasa. Tulevad ütlevad paar julgustavat sõna ning karjuvad niisama "Tere, tere" ja "Kuidas läheb?". Üldse kohalikud jätavad väga kiiresti meelde eesti keelsed sõnad ja laused, mida me neile õpetame. Ühe korra jõuame mainida midagi ja juba järgmine päev kordavad neid sõnu. Hämmastav! Kusjuures, ühel õhtul istusime ühes baaris ja siis äkki kuuleme, et keegi laulab eesti keeles. Vaatasime lava poole ning meie imestuseks laulis seal kohalik tüüp ja eesti keeles! Ta sai õhtu kõige kõvema aplausi!
Ja uus kodu on super mõnus, oleme väga rahul sellega. Koos koduga saime kaasa ka kassi, kelle eest nüüd hoolitseme. Muidu on kõik vahva ja tore. Loodan, et teil ka Eestis!
Päikest, tuult, tervisi! :)