Kohal!

Nonii, nüüd oleme lõpuks peale pikka rändamist kohale jõudnud ja võrreldes eilse õhtuse kultuurišokiga, tundub tänane päev juba palju positiivsem. Kui me eile õhtul siia jõudsime, siis oli juba täitsa kottpime ja ainus, mida me tänavatel nägime oli vaesus, vaesus, vaesus. Jube lausa, et nii on võimalik elada enda hüttides, asjad pillapalla igas ilmakaares laiali! Aga see selleks!
Seega eile kui me Kalibo väikses lennujaamas maandusime oli täiesti pime ja kui me alguse kartsime, et kuidas me sealt bussidega edasi seikleme ja õiged bussid jne leiaksime, siis nii kui me 1 sammu olime lennujaama hoonesse teinud, lendasid meile peale bussijuhid, kes rääkisid, et just neil on kõige parem buss ja kõige kiirem ja kõige ilusam ja nad ise on ka üldse kõigekõigemad. Noh valisime siis mingi suvalise bussi ära ja sõit sadama poole võis alata. Sõit oli kohutav! Kitsad käänulised teed, kohatine udu, pidev vihm ning loomulikul nende puuduv liikluskultuur, mis ei lasknud seal bussis väga kergelt magama jääda. Õnneks oli uni liiga tugev ja mingi hetk jäin ma magama, nõjatudes enda ühele käele. Üles ärkasin ma mingi suure paugu peale ning unesegaselt mõtlesin, et arvatavasti läks rehv katki. Seda mõtet ma kaua mõelda ei saanud, sest koheselt märkasin ka seda, et ma olen üleni klaasikilde täis. Nimelt on siin kohalikud põngerjad nii vahvad, et loobivad autosid kividega, fun eksole! Aga ma ei teagi, keda ma tänama pean, et me ellu jäime, sest kui mu pea oleks olnud 5 cm eespool oleks ma väga tõsiselt viga saanud, sest kivi oli päris pirakas. Kuid õnneks oleme kõik elus ja terved ning klaasikillud ka maha pestud. Imelik on ka see, et just sel hetkel vaatas Diana, kes mu kõrval istus, teisest aknast välja, seega ka temaga ei juhtunud õnneks midagi!-
Siin ka üks juttu illustreeriv pilt:

Varsti peale õnnetust võis sõit jätkata ja jõudsime paatideni, millega me lõpuks Boracay saarele jõudsime. Meiega ühes bussis oli ka üks prantsuse kutt William, kes käib Boracayl talvitumas juba 4ndat korda ning kes meile eile ka mingeid kortereid näitas, seega on lootust leida nüüd ka korter! Tööga pidi siin kehvasti olema, põhimõtteliselt saavad tööd kas surfi või sukeldumisinstruktorid, aga ega me selle pärast pead norgu lase ja loodame, et leiame ka mingi tööotsa!
Hetkel aga on meil siin soe ja vahva, sõime just kõhud täis ning varsti lähme vaatame linna peal ringi ja siis homme saan ka ehk miskit põnevamat teile kirjutada!
Ning meie kell on siin kuus tundi teie omast ees! :)
Selline näeb välja meie rand, White beach: