Tallinn-Helsinki-Hong Kong-Manila-Kalibo ehk me jõuame Boracayle!

Heihei!
Ootan hetkel Manila lennujaamas oma lendu, mis väljub 4 h pärast ja otsustasin, et hakkan kirjutama blogi, et saaksite ka minu seiklusest natukene osa. Eks ma alustan siis algusest ehk kuidas ma Tallinna lennujaamas esimesele lennule astusin ja ei saanud päris täpselt aru, mis tegelikult lähipäevadel toimuma hakkab. Lennud läksid üpriski meeldivalt, sest õnneks saime me ka natukene magada ning kuigi me kartsime, et oleme Hong Kongi jõudes täiesti läbi, siis nii kui seda linna nägime, kadus ka uni. Õnneks oli meil kohapeal olemas ainult meile mõeldud giid Monika, kes tegelikult vahetusüliõpilasena Hong Kongis elab. Tänu temale nägime me ikka päris palju Hong Kongi ja tänu temale tahan ma sinna väga-väga tagasi minna! Alustasime ringkäiku kuulsa Jackie Chani maja imetlemisest, seejärel suundusime kaubamajadesse, mis olid oioi kui suured ja uhked. Peale majade imetlemist, tänaval lonkimist ja metroodega sõitmist läks meil kõht tühjaks ja siinkohal tuli jälle appi meie giid Monika, kes viis meid väga head hiina toitu sööma. Kummaline oli see, et kuigi restoran oli inimesi puupüsti täis, leiti meile sekundi pealt istumiskoht. Neile tegime me muidugi nalja ka, sest ega meie ei oska ju riisi pulkadega süüa, küll need ettekandjad tassisid meile nii kahvleid kui ka lusikaid kokku, aga meie saime oma pulkadega enda arvates suurepäraselt hakkama! Kõhud täis, läksime jälle metroo peale ja sellega sõitsime nn promenaadile, kust avanes tohutult ilus vaade säravatele hoonetele. Nimelt on Hong Kongis nii maismaa osa kui ka saarte osa ja just nendel saartel kõrguvadki suured ärihooned, mis kõik pimeda saabudes enda valgusvihud tööle panevad. Otsustasimegi neid natukene lähemalt uurida ja sõitsime praamiga ühele saarele, kus olevat ka Hong Kongi kõige pikim eskalaator! Saar nähtud, tutvustas Monika meile kohalikke lõbustusasutusi, milleks olid esiteks Ice Bar, kus on temperatuur -20 kraadi, siis läksime 29.ndal korrusel asuvasse lounge, kus lisaks ilusale vaatele linnale pidavat õhtuti ka väga head pidu saama ja ringkäigu lõpetasime kahtlasel tänaval asuvas piibubaaris, kuid baar ise ei olnudki nii kahtlane nagu tänav. Seejärel suundusime meie Dianaga lennujaama ja ootasime 7 h Hong Kong-Manila lendu. Hong Kongis õppisime aga seda, et hiinlased on ebaviisakad ja kombetud. Metroos pead kaklema enda koha pärast ja pidevalt tuleb trügida ühest kohast teise, viisakus puudub täielikult, igaüks võitleb enda eest! Lisaks ebaviisakusele pidavat nad olema ka räpased ja naised ei hoolitse enda eest nii, nagu meie seda Eestis oleme harjunud nägema. Aga samas tahavad nad kõik olla lääne maailma moodi ja selleks on neile välja mõeldud nahka valgendavad kreemid näiteks. Linna üldpilt oli aga meelidv ja isegi minu üllatuseks puhas, noja muidugi kirjumirju vilkuvaid reklaame täis!
Ja nüüd ongi päev möödunud lennates ja oodates ja süües! Aga pole hullu, natukene veel ja siis jõuame enda paradiisisaarele Boracayle!